Helen, Iirimaalt
48-aastaselt hakkasin märkama muutusi oma kehas. Mul on meeles kuumad hood. Minu abikaasa magas teki all ja mina teki peal. Me mõlemad saime aru, et midagi on viltu.
Pöördusin oma murega arsti poole ja külastasin teda kahel korral. Lõpuks soovitas ta mulle hormoonasendusravi. Olin teadlik menopausist ja mida see endaga kaasa toob, olin selleks vaimselt valmis.Kuid kui vaevused järjest süvenesid, ei teadnud ma, mida pihta hakata. Minu jaoks oli tähtis, et mu arst soovitas mulle õige ravi. Olen HAR tarvitanud nüüdseks kaks aastat.
Minu jaoks algas paranemine alles pärast 6. kuud. Olin alguses arvanud, et piisab paarist tabletist ja ma võin "hüpata üle kuu", kuid seda ei juhtunud. Enesetunne paranes vähehaaval ja praeguseks tunnen ma ennast hästi. Arvan, et üleminekueas naiste jaoks on tähtis, et eksisteerib selline võimalus oma elu taas rööpasse saada.
Külastan arsti regulaarselt 2-3 korda aastas. Alguses plaanisin HAR tarvitada 2 aastat. Nüüdseks olengi seda tarvitanud peaaegu 2 aastat, kuid ma olen kindlalt otsustanud jätkata. Miks mitte? Mu enesetunne on hea. Olen teadlik rinnavähiriski mõningasest suurenemisest, kuid ma käin regularselt kontrollil ja seetõttu pole mul põhjust muretsemiseks.
Olen teadlik ka sellest, et HAR aitab ennetada luude hõrenemist. HAR alustades tegin endale raviga seonduvad faktid selgeks ning leidsin, et HAR-l on minu puhul rohkem eeliseid kui võimalikke kahjusid.
Hetkel teeb mulle muret kõrgenenud veresuhkru tase. Mu arst arvab, et vanemas eas võib mul välja kujuneda suhkruhaigus. See võib tähendada, et tulevikus vajan insuliinravi. Minu sugulaste hulgas on ka diabeetikuid. Nii mu emal kui ka isal on teise tüübi suhkruhaigus ja ma näen, mida see endaga kaasa võib tuua. Hetkel püsivad mu veresuhkru väärtused normis, kuna ma jälgin, mida ma söön, toitun tervislikult ja käin võimlemas. Tervislikult toitumine on minu jaoks küllaltki raske, kuna armastan väga süüa. Ma ei muretsegi nii väga selle pärast, et ma võin suhkruhaigusesse haigestuda. Rohkem olen ma mures selle haiguse tagajärgede pärast.
Seega, kui üleminekuea vaevustega toimetulek jääb mu ainukeseks mureks ning ma ei pea muretsema muude haiguste pärast, oleksin väga õnnelik.
Mu vanavanatädi suri 102-aastaselt. Mulle meeldiks ka vanaks elada, kasvõi 115 aastat! Mulle meeldis olla 40-aastane, kuid 50-aastaselt tundsin ma end halvasti, pean tunnistama. Mu kolm tütart on kodust välja lennanud, noorim neist alles hiljuti, ning ma tunnen nende järele suurt igatsust. Meie kodus on lapsed elanud üle 30 aasta. Nüüd tuleb oma elu teisiti korraldada. Mu tütardel läheb hästi ja soovin neile südamest kõike head. Ma sooviksin, et sünniksid lapselapsed. See oleks minu elus järgmine suur sündmus.
