(Elukiri, veebruar 2004)

Olen juba aastajagu päevi hädas olnud ootamatute kuumahoogude ja öise higistamisega, ärritun kergesti asjade peale, mille peale varem kulmugi ei kergitanud. “Päevad” on valulised, vererohked ja ebareeglipärased, voodielu praktiliselt olematu, sest esiteks, pole nagu tahtmistki ja teiseks on seks muutunud valulikuks ja ebamugavaks. Olen kuulnud ja lugenud, et kergendust saaks hormoonasendusravist – on see aga ohutu, kas ei too see kaasa kaalutõusu või veelgi hullem, vähktõbe?
48-aastane kõhkleja
 
Looduse poolt on antud aeg õppida, lapsi sünnitada, kasvatada ja aeg puhata, et nautida tehtu vilju. Ärevus ja hirm, millega paljud naised menstruatsioonide ärajäämist ootavad, on täiesti alusetud.
Menopaus tähistab menstruatsioonide lõppu, keskmiselt saabub see 50–51-aastaselt. Sellele eelnevad ja järgnevad üleminekuaastad ehk klimakteerium, mis algab 5–8 aastat enne menopausi (nn premenopaus) ja kestab veel mitu aastat pärast seda.
Selles eluetapis nõrgeneb ja lõpuks vaibub munasarjade funktsioon, sellest tingitud östrogeenide langus põhjustabki naisele ebameeldivaid vaevusi.
Hormoonide kadu ja sellest tulenev üleminekuiga võib alata ka varem: näiteks munasarjade eemaldamise, kiirituse, raskete haiguste tagajärjel.
Suitsetavatel naistel saabub menopaus 1,5–2 aastat varem.
Kõige sagedasemad üleminekuea vaevused on ärrituvus, masendus, meeleolu kõikumine, kuumad hood, öine higistamine, väsimus, algatusvõime puudumine, keskendumisraskused, apaatia, peavalu, mälu halvenemine, unetus, nimme- ja lihasvalud, liigesevalu, südamekloppimine, nutuvalmidus, seksuaalsuse nõrgenemine.
Kuigi üleminekuiga on loomulik osa naise elust, on teada, et menopausi järel suureneb risk haigestuda haigustesse, mis on seotud munasarja hormoonide vaegusega: luud hakkavad hõrenema ja selle tagajärjel suureneb luumurdude risk, südame-veresoonkonnahaigustesse haigestumine võrdsustub meestega, suureneb risk Alzheimeri tõvele. Üleminekuea hilised sümptomid on naha ja limaskestade õhenemine, uriinipidamatus ja kesknärvisüsteemi kurnatus.
Perimenopaus, vahetult menopausile eelnev aeg, loetakse alanuks, kui menstruaaltsükli pikkus on selgelt muutunud ja muutub menstruaalvere hulk. Perimenopaus algab keskmiselt 47–48-aastaselt ja kestab keskmiselt neli aastat. Perimenopausaalseid tsüklihäireid peaks ravima tsükliliselt kollakeha hormoonidega, mis vähendab ka emaka limaskesta vähi riski.
Üleminekuiga on lihtne diagnoosida naise vanuse, sümptomite ja menstruatsioonide ärajäämise põhjal. Hormoonanalüüse üldiselt ei tehta. Kuid ebaselgetel juhtudel ja menstruatsioonide lõppemisel alla 40-aastastel on vajalikud lisauuringud.
Kui arvestada, et naiste keskmine eluiga on 74 aastat, siis on kolmandik elust menopausijärgne. Teadlik olles, mis naist selles eluaetapis ootab ja ohustab, saab enda tervise heaks nii mõndagi teha.
Osteoporoos ehk luude hõrenemine on vanade inimeste, eriti vanade naiste haigus. Osteoporoosiga kaasnevad luumurrud on kõigi arenenud maade majanduslik probleem. Osteoporoosi soodustavad tegurid on osaliselt pärilikud, aga ohuteguriteks on sale kehaehitus, varane menopaus, suitsetamine, rohke alkoholi kasutamine, vähene füüsiline aktiivsus, ebapiisav toitumine, kaltsiumi ja D-vitamiini puudus.
Osteoporoosi ravi on efektiivsem siis, kui sellega alustatakse vähemalt esimese viie aasta jooksul pärast menopausi ja see kestab vähemalt 10 aastat. Ravi võib alustada ka hilisemas eas ja ravi jätkamiseks ei ole ülemist piiri. Oluline on tervete eluviiside tähtsus ja regulaarne liikumine, ujumine, jalgrattasõit. Soovitav on D-vitamiin ja kaltsium.
Pärast üleminekuiga haigestub iga teine naine südame isheemiatõppe. Seda soodustavad suitsetamine, ülekaal, hüpertoonia, diabeet jm.
Pärast üleminekuiga võib halveneda mälu. Alzheimeri tõbe esineb naistel kaks korda sagedamini kui meestel. 20–50%-l üle 85-aastastest naistest on Alzheimeri tõbi. Psüühiliste probleemide korral võib olla vajalik psühhiaatri konsultatsioon ja antidepressantravi.
Võib kasutada käsimüügis olevaid loodustooteid, kuid kliinilisi uuringuid nende toime kohta on napilt.

Nüüdisaegne lahendus – hormoonasendusravi (HAR)
Klimakteeriliste vaevuste vähendamiseks ning osteoporoosi ja kardiovaskulaarsete haiguste ennetamiseks kasutatakse tänapäeval üha enam hormoonasendusravi – naissuguhormoone östrogeene või östrogeeni ja kollaskehahormooni kombineerituna.
Nagu küsijal, nii mööduvad enamusel naistest üleminekuaastad ajutiste probleemidega. Vaevuste leevendamiseks pöörduge, palun, oma günekoloogi poole, kes määrab ka teile sobiva ravi.  
Enne ravi alustamist tehakse günekoloogiline läbivaatus, PAP, rindade uuring, mõõdetakse vererõhk ja selgitatakse välja võimalikud vastunäidustused.
HAR-i vastunäidustusteks on rinnavähk, emaka limaskesta vähk, südamepuudulikkus, seletamatu emaka verejooks, rasked maksahaigused, läbipõetud süvaveenide tromboos või kopsuemboolia.
Ravi ajal kontrollitakse patsienti 6–12 kuu järel.
Sümptomitele, mis on tingitud munasarjade funktsiooni langusest, on HAR tõhus ning  90%-l patsientidest vähenevad kuumahood ja unetus juba kahe nädalaga, tupekuivus väheneb nädalaga. (Tupekuivuse korral ja sellest tekkinud probleeme on võimalik ravida ka tupekuulide ja -salvide abil.) 
Hormoonasendusravis kasutatakse nn looduslikke östrogeene. Östrogeene on suukaudseks kasutamiseks, plaastrite või geelina, süstide ja kapslitena.
Kõrvaltoimetest võib ravi algul esineda turseid ja rindade valulikkust.
HAR vähendab luude hõrenemist ja murdusid, kaitseb südame isheemiatõve ja infarkti eest, väldib või lükkab edasi Alzheimeri tõve tekkimist ja leevendab haiguse sümptomeid.
Küsite HAR-i ja vähiriski kohta. Kindlat seost hormoonasendusravi ja rinnavähi tekimisel ei ole leitud. Tänapäeva käsitluse kohaselt on hormoonasendusravi kasu võimalikust kahjust suurem.
Menopaus on naise normaalse füsioloogilise arengu etapp, seda ei ole vaja ennetada. Küll aga on võimalik hormoonasendusraviga ennetada menopausiga kaasnevaid vaevusi.
Pöördeaastad toovad ka mõne meeldiva pöörde: rasestumise oht puudub, enam ei pea arvestama tüütute menstruatsioonidega. Paljud naised muutuvad pärast menopausi energilisemaks ja enesekindlamaks.
Vastuseks teie küsimusele seksuaalsuse kohta: paratamatult muutub aastatega see, kuidas naine seksuaalsele erutusele reageerib ja orgasmi tajub. Paljukardetud kliimaks möödub seda märkamatumalt, mida aktiivsem ja regulaarsem on olnud varasem suguelu. Üleminekuaastatel ja hiljemgi on võimalik lähedust kehaliselt nautida, osates tajuda ajavoolust tingitud rõhuasetuste teisenemist. Suguelul ei ole vanusepiiri.