Sirge seljaga viimasesse kolmandikku
Sirge seljaga viimasesse kolmandikku
Inkari Lindve
Vananev mees seostub elutarkuse ja soliidsusega, vananev naine aga kipub ennast ise maha kandma. Miks see on nii ja kuidas seda muuta?
Vestlusringis on ämmaemand Aili Piir, psühholoog Aita Keerberg ja naistearst Terje Raud.
60-aastast meest peetakse soliidseks ja elutargaks. Miks ei kehti sama naiste puhul?
Aita: "Ju on küsimus väärtuses. Mehe puhul hinnatakse tarkust ja soliidsust, naise puhul midagi muud. Kes selle välja on mõelnud?
Naise puhul hinnatakse midagi sellist, mis selleks ajaks kaotsi läheb."
Terje: "Sageli hinnatakse naise juures tema välist ilu. 50-ndateks aastateks on säilinud küll naise isikupära, kuid nooruse värskus on kadunud. See paistab ju välja ja küllap tunnetavad naised seda isegi.
Väga palju elukogemust ja tarkust läheb kaduma, kui naised sellise topeltstandardiga lepivad. Ma tahaksin küll väga teada, miks naised 50. eluaasta paiku, kui saabub menopaus, ise ennast maha kannavad?"
Aita: "Naine võib selles eas olla väsinud, tüdinud, õnnetu ja lootusetu. Talle näib, et kõik on möödas, helget tulevikku enam pole. Midagi enam ei saavuta ja kuhugi välja ei jõua.
Soovitan naistele olla rohkem paindlikud, otsida ise infot, kuidas rohkem elus ja ilus olla. Ja kasutada olemasolevaid vahendeid enda igapidiseks vormis hoidmiseks: vitamiinid, vajadusel ravimid, tervislikud eluviisid ja hormoonasendusravi.
Väheinformeeritud ja vähem paindlik inimene kardab uusi asju, pole vastuvõtlik muutustele ja jätab end ise ilma tänapäevastest võimalustest olla tegus ja kõbus ka vanemas eas."
Terje: "Ka naistearsti ja ämmaemanda käes on võti – nad peavad naisele rääkima, et sa võid näha parem välja, sa näedki parem välja kui ise arvad – aja vaid selg sirgu ja tunne ennast inimesena! Naistearstidel on olemas teadmised ning võimalused vähendada üleminekueaga seotud vaevusi ning siis on ka kergem selga sirgu ajada."
Naise rolli samastatakse ema rolliga, kuid ema on vaid üks paljudest rollidest, mida naine võib ja saab täita. Pärast 50. eluaastat on veel üks kolmandik elada.
Sooidentiteet ei saa seostuda pelgalt menstruatsioonidega – kui pole enam kuupuhastust, siis ma pole ka naine.
Aili: "See on õige, et iga asi tahab harjumist. Kuid pärast harjumist peaks tulema leppimine. Mind ümbritsevad noored ja rõõmsad kolleegid, võib-olla seetõttu ei ole ma ka tundnud suurt muret oma vanuse pärast. Väike mõttepaus muidugi tekkis – kui sain aru, et nüüd algab elus uus etapp. Kui nüüd oma hormoonasendusravi (HAR) tablette võtan, teen ikka nalja, et rasestumisvastased tabletid jäid hommikul võtmata.
Minu töö juures, kus mõnikord ei saa 12 tundi korrakski istuda, ei tule kõne allagi, et mu enda kehalised vaevused hakkaksid tööd segama."
Terje: "Tänapäeva naine seostab peale emarolli ennast väga sageli ka tööga. See toimub nii noorte naiste hulgas, kui esimese lapse sünnitamine lükatakse järjest edasi, kui ka 50. aastates naiste juures. Sel juhul peab nende tervis, igapäevane enesetunne ja vaimne suutlikkus võimaldama noorematega sammu pidada."
Mujal maailmas on HAR kasutaja tervislike eluviisidega, ei suitseta, ei tarbi liiast alkoholi ning tegeleb tervisespordiga. Selline naine tunneb huvi võimaluste vastu ennast paremas vormis hoida ning suudab ka infot töödelda. Endasse ja oma kehasse positiivselt suhtumine on inimese enda kätes.
Aita: "Tuleks vaadata, mis on põhjus, mis tagajärg. Ilmselt ühte tüüpi naised on paindlikumad, informeeritumad, uudishimulikumad, tahavad rohkem elus olla. Ja nemad kasutavad kõiki kättesaadavaid võimalusi ja vahendeid enda hoidmiseks ning on selle võrra ka kauem vitaalsed. Nad kasutavad hormoonasendusravi, mis aitab üleminekuea raskustega toime tulla ja paistavad kaaslastele säravamad.
Aga ka nendeni, kes ise ei oska infot otsida, tuleb jõuda. Peame rohkem HAR-ist rääkima ja levitama suhtumist, et naine hakkaks ennast ise väärtustama."
Terje: "Oluline on olemasolevast informatsioonist õige mõtte väljalugemine. Mõnikord võib aga juhtuda, et meediast saadav teave ajab hoopis segadusse. Ka HAR-i ümber on olnud palju hirmutavaid müüte. Seetõttu on tähtis konsulteerida oma pere- või naistearstiga, kuid mitte jätta ennast teadmatusse.
Iga ravi puhul on oluline selle individuaalne valik ja ravist tuleneva kasu ja riski omavaheline õige hinnang. Ainult ise seda otsustada ei ole võimalik."
Aili: "Liiga harv naistearsti juures käimine, kust võiks abi saada, tuleb ilmselt mõtlemisest, et arst tegeleb vaid haiguste ravimisega. Kuid ka ennetav ja haigusi ärahoidev nõuanne tuleks ära kuulata."
Terje: "Ikka veel olen kohanud oma patsientide hulgas sellist mõtteviisi, et kuna menstruatsioonid on ära jäänud, siis seetõttu ei pidanud nad vajalikuks enam naistearsti poole pöörduda. Pikema vestluse käigus tulevad välja üleminekueaga seotud kaebused, mis naist küll vaevasid, kuid mida ta pidas loomulikuks ja paratamatuks perioodiks naise elus. Iga naistearsti unistus on sellise mõtteviisi muutmine ja nende vaevuste vähendamine."
Aita: "Ka meedias ei näi vana naine populaarne olevat, kuna infot on vähe. Ehk kardetakse, et selle teemaga võib nihu panna ning siis hoitakse eemale.
Kas vananev naine ei võiks elada heal viisil oma rahulikku elu? Praegu kipub olema nii, et vanem naine on väärt vaid siis, kui ta püüab võimalikult noor välja näha.
Ja kui ta tahab olla tema ise – küpses eas, seda varjamata –, siis ta pole enam justkui kõlblik."
Kas üleminekuiga hakkab mõjutama ülejäänud aastaid naise elus? Näiteks psühholoogiline teadmine, et enam lapsi ei saa.
Aili: "Minul tekkis mingi haledus teatud perioodil, et näe, nüüd ongi elu nii kaugel... Seda, et üks pikk osa on veel ees, seda nagu ei mõtlegi, ikka mõtled sellele, mida enam pole. Aga närbunud olekut pole tekkinud, eks tööl käimine hoiab ka vormis. Ja arvan, et ka HAR-i tabletid aitavad mind.
Kui oled tegus, siis ei saa endale norgu jäämist lubada. Haledus võib ju olla seotud nostalgiaga – üks etapp on nüüd läbi. Menstruatsioon on vaid üks märk. Aga eks tuleb kokkuvõtteid teha ja edasi liikuda."
Aita: "Kui vaadata asja kriisipsühholoogia seisukohalt, siis igal inimesel on elus perioode ja üleminekuid, mis on seotud suuremate muutustega elus ja mis võivad areneda kriisiks.
Näiteks naise elus saame räälida murdeeast või siis üleminekueast, mil kõik muutub: keha ja selle funktsioonid, ootused teistele inimestele, rollid. Kõik see vajab kohanemist.
Muutusi pole väga kerge läbi teha. Kellel on üldiselt kohanemine raske, neile on ka muutused raskema. Ka taandareng on ka muutus ning selle aktsepteerimine võtab jõudu. Positiivne oleks mõelda: see on siis nüüd käes, nüüd ma olen jõudnud sellesse perioodi, aga kuidas edasi?
Kui 12-16 aastane neiu pole küps rahulikult muutusi käsitlema, siis enamikul 45-55- aastastel naistel on tekkinud oskus muutusi aktsepteerida. Samas - alati on inimesi, kes kunagi midagi ei aktsepteeri, kes kaotavad kergelt enesevalitsemise, kes elavad kõike kohutavalt üle ja korrutavad "Ma ei lepi sellega iialgi!", kuigi mitte leppida ju ei saa."
Aili: "Aeg, mil naine jõuab menopausi, ei too kaasa muutusi mitte ainult kehas vaid ka ümbruses. Lapsed hakkavad iseseisvuma, lahkuvad kodust, suhted ja rollid muutuvad, taas ollakse mehega kahekesi või siis üksi – aega hakkab üle jääma, võib tekkida küsimus, miks ja milleks ma olen, mida teen. Tuleb uuesti ennast otsida ja leida."
Aita: "Rollid muutuvad jah, näiteks tööalaselt noored lähevad mööda ja peavadki minema, seega tuleb ka tööalaselt rolle muuta."
Aili: "Samas võivad tekkida ebamugavad füüsilised sümptomid, mis omakorda suurendavad stressi. Klimakteeriumi põhilisteks vaevusteks on ootamatult ja kõige ebasobivamal hetkel saabuvad kuumahood, mis mitte ainult ei too kaasa tavapärast higistamist, vaid võivad halvata igapäevast tegevust ja haarata sind oma võimusesse just siis, kui sa ise peaksid olukorda kontrollima."
Osadel naistel käivad kuumahood harva ning pole mõjutavad, sõltub ka, millist tööd inimene teeb ning kuivõrd peab ta olukorda valitsema. Samas näitavad uuringud, et Ameerika Ühendriikides on koduperenaised kõige usinamad HAR-i tarvitajad, kuna nad jälgivad oma keha ning on kõikidele muutustele vastuvõtlikud.
Aili: "Tujumuutused üleminekueas on tingitud nii kehaga kui ka suhetega toimuvatest muutustest. Organismis väheneb östrogeeni ehk naissuguhormooni kogus. Suhete osas: lapsed iseseisvuvad, teisalt hakkavad järjest rohkem hoolt vajama endi vanemad.
Samas on kindlaks tehtud, et HAR-i kasutamine vähendab meeleolukõikumisi. HAR pole siiski antidepressant, vajadusel kirjutab arst välja ka neid."
Aita: "Nojah, füüsis on tänu hormoonide tasakaalustamisele niipalju paremas seisus, et töövõimetuseni viivat stressi või ebamugavustunnet on vähem. Suhtutakse vabamalt oma kehasse ja sellega toimuvatesse muutustesse."
Aili: "Ja siis jääb alles ka soov suguelu elada. Seksuaalsuse langemine üleminekueas on müüt. Naine on seksuaalne ka pärast menstruatsioonide lakkamist. Võivad küll tekkida sümptomid (tupekuivus), kuid need on kergelt kõrvaldatavad. Östrogeeni tasakaalu säilitamine tõstab libiidot."
Terje: "Lisaks olemasolevate sümptomite ja vaevuste leevendamiseks on HAR-il oluline osa ka luutiheduse hoidmisel. Osteoporoos ehk luuhõrenemine on haigus, mille puhul luud muutuvad hapraks ja murduvad kergesti kas väikese trauma tagajärjel või lausa iseenesest. Selle tagajärjaks on kroonilised valud ning äärmisel juhul isegi invaliidsus. Kergem on osteoporoosi vältida. Kui üleminekueas diagnoositakse madal luutihedus, siis on HAR pikaajaline kasutamine omal kohal. See hoiab östrogeenide taset organismis ja pidurdab luukudet lagundavate rakkude toimet."
Aita: "Inimene satub kriisi, kui mõni vajadus on oluliselt rahuldamata või on juhtunud midagi, mis on meid tasakaalust välja viinud. Inimene üritab tasakaalu taastada, kuid ei tule sellega toime ja ärevus ning mure kasvavad. Võib rääkida ägedast kriisist ning kroonilisest kriisist. Üleminekueas võivad need kriisid ka kombineeruda – on akuutsed perioodid ning siis alaägedad – ehk siis kogu aeg vaevavad probleemid.
Näib, et me ei lähe enam ilusamaks, vananeme ning häid asju on meie elus vähe. Kehva meeleolu puhul ei märka inimene enam ümbritsevaid häid asju. Aga kui palju väärtuslikku ja ainulaadset on tegelikult üle 50-aastase naise elus! Milline rikkus, millised teadmised, millised kogemused!
Suur osa nendest lähevad vett vedama, sest naised jätavad ise ennast üksinda. Soovitada võib vaid suhelda rohkem, suhelda noorematega, suhelda omavanustega – leida endale rakendust. Eluga toime tulles paraneb meeleolu, inimene on ise avatum. Ei tohi lasta heal osal endast kaotsi minna.
Kriisi üks tunnusmärk on, et inimene jätab ennast üksi, ei pöördu abi saamiseks ega ka lihtsalt suhtlemiseks teise poole."
Aili: "Selge on see, et igavese nooruse eliksiiri pole, kuid soovitav oleks elada see periood inimväärselt üle, tulles toime ülejäänud eluga. See, mida inimene ostab ning mida ta endale lubab, sõltub mitte ainult sissetulekust vaid ka väärtushinnangutest. Vaadates üle oma eelarve, leiame ikka, et oleme endale meelehead teinud, on see siis maiustus, nipsasi või huulepulk. Enda tervisesse ning ennetavasse ravisse suhtutakse meil ettevaatlikkusega – ma pole ju haige, küll ma hakkama saan."
Kas eesti naiste hulgas levib arusaam, et kannatamine on kangelastegu? Et kurta ja abi paluda on häbiväärne?
Aili: "Jah, üleminekuea vaevuste puhul esitatakse ka rolli: olen tubli, kui ma kannatan. Üldiselt olen ma seda meelt, et sünnitaja mingu sirge seljaga läbi valude. Aga üleminekuea vaevused – see on ju midagi muud, siin tuleb ja saab abi otsida."
Terje: "Abi saamiseks on mitmeid võimalusi. Siiski tuleb üle olla arvamusest, et naistearsti ukse taga istuvad ainult noored inimesed. Nagu Aili enne ütles ja mida ma veelkord rõhtudada tahan – arst ei tegele ainult haiguse ravimisega, vaid ka selle ennetamisega."
