Kui olete kunagi kohanud naist, keda võiks iseloomustada kui tülinorijat ja jonnakat, väiklast ja salvavat, sadistlikku ja neurootilist, ei ole selles süüdi tema halb iseloom, vaid naise hormoonipuudusest muutunud olemus.
Kogu maailma rahvastik vananeb. Aastaks 2015 on 46 protsenti naistest üle 46aastased. Naiste keskmiseks elueaks loetakse 82 aastat, keskmiseks menopausi ehk viimase menstruatsiooni saabumiseks 50. eluaastat. Kolmandik naise elust möödub märkimisväärse munasarjahormoonide ehk östrogeenide produktsioonita.

Hormonaalsed muutused organismis
Munasarjade hormonaalne aktiivsus sõltub follikulaaraparaadi seisundist. Sünnimomendiks olemasolevad ligikaudu 700 000 kuni kaks miljonit folliikulit kaovad munasarjadest nii ovulatsiooni kui folliikuli taandarengu teel.
Folliikulite taandareng algab juba viiendast elukuust ja kestab seni, kuni kõik folliikulid on hävinud. Puberteedieaks on neid alles umbes kolmandik.
Folliikul toodab naisele nii vajalikku naissuguhormooni östrogeeni ja on munarakkude kasvukoht. Munasarja tsükliline tegevus kestab naisel 40.-45.eluaastani.
Vananedes hakkab langema kõigepealt munasarjade munarakku tootev, hiljem hormoonfunktsioon. Viimane menstruatsioon tähistabki munasarja hormonaalse aktiivsuse lõppu.
Munasarjahormoonide taseme langus põhjustab naistel üleminekuperioodile ehk kliimaksile iseloomulike tunnuste ilmnemise.
Östrogeenide toime langusega on otseselt seotud kuumahood, öine higistamine. Tihti esineb südamekloppimist, sagenevad peavalud. Iseloomulik on senisest kergemini tekkiv meeleolu kõikumine ja ärrituvus, napib energiat, väheneb kontsentratsiooni- ja õppimisvõime, langeb huvi seksuaalsuhte vastu.
Östrogeenivaegus tingib naha kollageeni vähenemise, nahk muutub kuivaks, märgatav on juuste ja küünte haprus. Langeb limaskestade elastsus, tupe limaskest muutub kuivemaks, sagenevad tupe ja kuseteede ärritusseisundid, põletikud, urineerimishäired ning põiepidamatus.
Pikaajaline östrogeenivaegus võib eelsoodumuse korral tekitada luuhõrenemist ehk osteoporoosi: sagenevad iseeneslikud luumurrud, eriti ohustatud on lülisammas, reie-ja randmeluud.
Kõike eelnimetatut aitab ära hoida hormoonasendusravi. Viimased hormoonasendusravi seisukohad määratleti teisel Euroopa menopausi konsensuskonverentsil Ateenas tänavu 1.-4. mail, kus loo autorilgi oli võimalus viibida.
Konverentsil tõdeti üksmeelselt, et menopausi sümptomite esinemisel (kuumahood, unehäired, tupekuivus) ja osteoporoosi riski korral menopausi perioodil on hormoonasendusravi parim ravimeetod. Luumurruriski vähenemine saabub pärast pikaajalist ravi.
Ravi ei ohusta patsienti, tõuseb töövõime, paraneb enesetunne. Lisandunud selja- ning nimmevalude vähenemine kaaluvad mitu korda üles viimase aja ravimiuuringutest ilmnenud vähese rinnavähi esinemissageduse tõusu pika hormoonravi käigus. Samal ajal on hormoonravi saavate patsientide suremus rinnavähki oluliselt väiksem kui mitteravitud naistel.
Iga patsiendi riskide väljaselgitamiseks uuritakse patsienti enne ravi määramist põhjalikult. Selgitatakse välja tema pärilik eelsoodumus rinnavähi tekkeks, pööratakse tähelepanu olemasolevatele südame-veresoonkonna haigustele.
Rinnavähiriski kahandab kord aastas tehtav mammograafia. Emaka limaskesta haigusseisundite selgitamiseks tehakse ultraheliuuring ja PAP-analüüs rakumuutuste avastamiseks. Osteoporoosi kahtluse korral uuritakse luutihedust.

Ravimisel mitu moodust
Levinuim on suu kaudu manustatavate tablettidega ravi. See annab suured võimalused nii eri preparaatide kui annuste kasutamiseks ja sobib üleminekuperioodi sümptomite lühiajaliseks või osteoporoosi pikaajaliseks raviks.
Transdermaalsed (naha kaudu toimivad) plaastrid asetatakse naise reiele või tuharale. Plaastreid tuleb vahetada kas iga kolme-nelja või seitsme päeva tagant.
Tänapäevased plaastrid on õhukesed, peaaegu märkamatud ning ujumine või duši all käimine plaastrit ei kahjusta. Plaastrid on hea meetod naisele, kellel on veenide trombemboolilisi haigusi.
Tupesisesed ravivormid nii gloobulite kui salvide, kreemide ja tablettidega sobivad peamiselt tupekuivuse ja sellest tingitud ärritusnähtude ning urineerimisprobleemide korral. Organismi üldtoimed on niisuguse meetodi puhul vähesed ja seetõttu pole see näiteks osteoporoosi raviks küllalt efektiivne.
Hormoonasendusravi on tänapäevane. Paljude aastate jooksul on see oma tõhusust näidanud naistele, kel vanust just nii palju, et esimene noorus möödas ja vanadusest ei taha veel kuulda.
Arukalt ravides tagab hormoonasendusravi piinavate üleminekuperioodi nähtudeta ja iseeneslike luumurdudeta aktiivse elu pikkadeks aastateks.
Raviga alustada ei ole kunagi hilja. Selle vajalikkuse ja meetodi üle otsustamiseks soovitan igal naisel pidada nõu oma arstiga.