Paljud naised kogevad menopausi segaste tunnetega: ühelt poolt on see kergendustunne, sest ei pea enam muretsema soovimatu raseduse pärast ja lõpevad igakuised, sageli valulikud ja ebameeldivad verejooksud. Teisest küljest on sel perioodil võimalikud teatud füüsilised ja psühholoogilised häired, mis mõjutavad naise heaolu.
Klimakteerium ehk üleminekuperiood algab tavaliselt 45–50 aasta vanuses. Selles eas naise viljakus järk-järgult kahaneb. Aegamööda lakkavad munasarjad tootmast naissuguhormoone – östrogeeni ja progesterooni, mida nad on tootnud alates puberteedieast. Ovulatsioon, mis on toimunud regulaarselt igakuises tsüklis, jääb aegamööda harvemaks. Klimakteeriumi saabudes võivad menstruaalne vereeritus ja valu olla suuremad ja kesta kauem kui varem. Varieeruda võib ka menstruatsioonidevaheline intervall. Staadiumis, kus organism toodab väga vähe östrogeeni ja progesterooni, lakkavad menstruatsioonid täielikult, seda momenti nimetatakse menopausiks.
Östrogeenipuudusest tingitud sümptomid jagatakse lühiajalisteks sümptomiteks ja pikaajalisteks tagajärgdeks. 

Lühiajalised sümptomid

Üldiste lühiajaliste sümptomite hulka kuuluvad kuumad hood, higistamine, unehäired, käte ja jalgade suremine, peapööritus, peavalu, südamepekslemine. Need nähud on tingitud hormoonitaseme kõikumisest.
Östrogeenipuudusest tingitud psühholoogiliste probleemide hulka kuuluvad tujumuutused, ärevus, ärrituvus, närvilisus, kontsentreerumisraskused, vähenenud üldine suutlikkus, väsimus ja loidus, depressiivne meeleolu. Mõnikord on raske vahet teha, kas psühholoogilised häired on tingitud üleminekuperioodist või muudest põhjustest.
Urogenitaalsüsteemis toimuvate muutuste hulgas on tupeseinte õhenemine ja vähenenud tupelima tootmine. See võib põhjustada sügelemist, suuremat infektsiooniriski, valulikkust seksuaalvahekorra ajal ning urineerimisprobleeme, sh tahtmatut urineerimist. 

Pikaajalised tagajärjed

Varastes staadiumides pole neil häiretel sümptomeid, kuid need ilmnevad hilisemas elus, näiteks osteoporoos ning südame- ja veresoonkonna haigused.
Osteoporoosi iseloomustab luumassi vähenemine, mille tagajärjel suureneb luumurdude risk. Haigus põhjustab luutiheduse üldise languse ja vähendab vanuse kasvades luude stabiilsust. Üleminekueast tingitud hormonaalsete muutustega seotud ainevahetuslikud nihked kiirendavad seda protsessi. Luumass väheneb kõige kiiremini vahetult menopausile järgnevatel aastatel.
Osteoporoosiga seotud luumurrud, eriti reieluu murrud, võivad anda komplikatsioone, mille tagajärjel tekkivad puuded võivad lõppeda väga rängalt. Lülisamba murrud võivad viia pikkuse vähenemisele ja ebaloomuliku kehahoiaku kujunemisele, mida võib sageli märgata vanematel naistel. Üldine osteoporoosiga seotud luumurdude sagedus postmenopausis naistel on umbes 15 protsenti.
Östrogeenipuudulikkuse ning südame- ja veresoonkonna haiguste riski suurenemise vahel on seos, mis muutub vanuse kasvades rohkem märgatavaks. Enne menopausi on naistel väiksem risk haigestuda südameinfarkti kui samaealistel meestel. Pärast menopausi hakkab naistel infarktirisk suurenema ja jõuab järk-järgult meestega samale tasemele, sest veresoontes kaovad östrogeeni vahendatud kaitsvad toimed.
Järgmised hormoonipuudulikkuse sümptomid on naistele eriti olulised, sest võivad avaldada tugevat negatiivset mõju sellele, kuidas tajutakse enese väärtust ja elu üldiselt.
Vaimuerksus. Östrogeenil on soodne toime mitmele ajufunktsiooni valdkonnale nagu näiteks mälu või lingvistiline võimekus. Klimakteeriumi ajal võivad need soodsad toimed nõrgemalt väljenduda.
Naha ja juuste muutused. Naise keha sünteesib väikeses koguses ka meessuguhormoone – androgeene. Naissuguhormoonide vähenenud süntees üleminekueas võib tingida meessuguhormoonide suhtelise ülehulga. Selle tagajärjeks võivad olla rasused juuksed, juuste hõrenemine või kadumine, karvakasv lõual või ülahuulel. Ka nahas võivad toimuda muutused, mis on seotud meessuguhormoonide liiaga: poorid laienevad ja võivad olla ebapuhtad. Nahk läheb õhemaks, tundlikumaks ja kortsuliseks.
Mees- ja naissuguhormoonide tasakaalu saab taastada östrogeeni asendades. Sellest tulenevalt suureneb naha östrogeensõltuv veevaru, nahk läheb ühtlasemaks ja siledamaks.
Kehakuju muutused. Androgeenide suhteline liig võib tingida keha “maskuliniseerumise”. See ilmneb keharasva paiknemises: naistüüpi rasvaladestumine peamiselt puusade ümber asendub meestüüpi rasvaladestumisega, kus rasv koguneb kõhule (õllekõht) ja puusad on suhteliselt kitsad. Seda peetakse vähem ilusaks, pealegi on meestüüpi rasvaladestumine kõhu piirkonnas seotud suurema südame- ja veresoonkonna haiguste riskiga, võrreldes naistüüpi rasvaladestumisega.

Hormoonidefitsiidi kompenseerimine

Östrogeenil ja progesteroonil on naise kehas olulised funktsioonid. Nende ainete madal tase üleminekueas tekitab kirjeldatud sümptomeid ja häireid, mida saab aga kõrvaldada hormoonasendusraviga. Hormoonid, mida kasutatakse selles ravis, sarnanevad keemiliselt struktuurilt hormoonidega, mida organism varem ise tootis.
Iga raviga seoses saab alati rääkida ka teatud riskidest. Kellele sobib hormoonasendusravi ja kui pikaks ajaks, seda otsustab arst iga patsiendi puhul eraldi, iga naine ei vajagi seda. Igal juhul võib aga öelda, et hormoone võtvad naised on parema meditsiinilise jälgimise all, sest nad käivad sagedamini arsti juures, seega on võimalik neil mõne haiguse, näiteks rinnavähi hoopis varasem avastamine kui naistel, kes hormoonravi ei saa ja käivad günekoloogi juures harva.
Hormoonasendusravi kestus pole piiratud, see otsustatakse iga naise puhul individuaalselt. Kaitse östrogeenidefitsiidiga seotud sümptomite eest kestab seni, kuni ravi jätkub, seetõttu ei tohiks ravi katkestada niipea, kui sümptomid hakkavad kaduma.
Hormoonasendusravi annab tänapäeva naisele võimaluse mitte taluda mõttetuid kannatusi: saab lahti kuumadest hoogudest, higistamisest, paranevad mälufunktsioon, keskendumisvõime, naha seisund jm.

Tagasi algusesse